Blog By Anett Heinam. Toetab Blogger.

@ Tartu Ülikooli Kliinikum

Nagu eelmises postituses mainitud, veetsin oma nädala alguse Tartu Ülikooli Kliinikumi gastroenteroloogia osakonnas.


PÄEV 1

Hommik algas Tallinnas, 6.30 sest pidin jõudma 8.15 Tartu rongile. No üldse ei tahtnud end ülesse ajada teades, mis mind ees ootamas on. Haiglasse jõudsin kuskil 11 paiku, täitsin hunnik pabereid ja andsin vereproove. Palati sain endale alles õhtul kell 18, mis tähendab, et ma ootasin koridoris kokku 5 tundi. Selle viie tunni sisse mahtus veel südameuuring ning arstiga pikemalt vestlemine homsest päevast. Ma olin terve päev nii närvis, et sõin päeva jooksul ära ainult ühe ciabatta. Esimese haiglatoidu sain kätte õhtul, selleks oli makaronidega kanasupp, pirn, jogurt, piparmünditee ja saiake, mis oli päris hea. Lõpuks palatisse saades olin ma üllatunud, sest palat nägi väga korralik välja. Palatikaaslaseks sain naise, kes oli ka esimest päeva haiglas. Saime väga hästi läbi ning suhtlesime oma uuringute teemal ja sellest, mida me kõik googeldanud olime(seda ei tohiks teha). Kokkuvõtteks olin ma väga väsinud ja kartsin meeletult, mis edasi saab.

PÄEV 2

Tere hommikust! Minu hommik algas kell 6.15 kraadimisega, edasi ma magada ei suutnud ning juba kell 9 olin röntgeni kabinetis. Tänase päeva eesmärgiks on soolikate puhastus(kõlab rõvedalt), mis tähendab seda, et ma ei tohi mitte midagi süüa ja pean jooma sisse 4 liitrit lahtistit. Kell kaks sain kätte oma 4 pudelit, mis sisaldasid endas loputusvett ehk arsti sõnul puhast ravimit. Mulle räägiti eelneval päeval, et kui mulle haigla poolt pakutud vesi ei sobi või ajab iiveldama siis võin apteegist endale parema pulbri osta. Hirmsasti kartsin seda jooki, aga esimene lonks polnudki nii hull, maitse poolest oli tegemist hullult magusa sidruniveega, mis on segatud hulgaliselt suhkru ja soolaga. Mul oli aega 4h, et juua need neli pudelit täiesti tühjaks. Olles poole pudeli juures, pole minuga veel midagi juhtunud ja kõht on täiesti korras. Esimese pudeli lõpetasin ajaga tund ja kakskümmend minutit. Tundsin juba, et enam ma seda juua ei taha, sest see oli tõesti liiga magus ja ebameeldiv. Teise pudeli juures tõmbas kõhu ehmatavalt lahti- edasi ma ei kommenteeri. 17.10 avasin kolmanda pudeli, tunne oli kohutav ja suutsin poetada  pisara. Tühja kõhu tunnet mul polnud, seest olin ma tühi, mitte mingit vett ma ei suutnud juua, mul iiveldas. Natukene parem hakkas kuskil õhtul kella kümnest, kui ma suutsin juua lonksude kaupa kummeliteed. Vee kaotus oli suur, haigla vesi meenutas mulle seda rõvedat jooki ja jõudu mul alla kohvikusse minna ei olnud. Unustasin mainida, et kogu selle jama kõrval sain ma endale uue palatikaaslase, kelleks oli üks vanem naisterahvas, sain ka temaga hästi läbi ning jutustasime pidevalt.


PÄEV 3

Kohutaaav öö oli! Magasin paari tunni kaupa ning pidevalt olin sunnitud ülesse ärkama. Vett juua ma ei suutnud, kuna see meenutas mulle loputuslahust ning selle asemel jõin pisikeste lonksude haaval kummeliteed.
Hommikul ärgates tundsin ma tohutut veepuudust ja veel hullemat nõrkust. Õde ei lubanud mul midagi juua, kõht oli siiani lahti ja ma olin kokku olnud üle 30h söömata. Kell 9 viidi mind voodiga ärkamistuppa, kus muutusin väga emotsionaalseks. Õed rahustasid mu maha ja mulle pandi külge kanüül. Narkoosiarsti saabudes suutis ta mu viimase eluisu võtta kui ütles, et teeme ainult kerge tuimestuse, et ma kogu protsetuuri käigus kõike ei tunneks. Ta lubas mulle, et kui kannatamatuks läheb, siis aitab ta mind, ma olin nõus. Narkoos tilkus mulle kanüüli kaudu sisse, alguses ei tundnud ma midagi, aga, kui juba uuringu palatis olime tundsin, et silmad tahavad kinni vajuda. Mulle lisati hunnik jubinaid külge ning üks hetk tundsin, et ma pool magan aga ma siiani tunnen. Esimeseks tehti mulle 'mõõga neelamist', imelik oli see, et mul ei tekkinud mingit refleksi, aga läbi une suutsin ma lükata selle toru enda suust välja. Järgmine hetk ärkasin ma ärkamistoas- kas tõesti on kõik lõpuks?
Köhahoog tuli peale aga muidu oli kõik täiesti ok. Arst ütles, et olin juba tund aega seal maganud ja mulle kutsuti järgi õed, kes mu voodiga tagasi palatisse sõidutasid. Palatis magasin edasi, sest uni oli suur. Kell üks suutsin ma ära süüa terve õuna ja käia ära pesemas. Enesetunne oli parem aga toibunud ma 100% polnud. Õhtuse kraadimise ajal avastasin, et mul on palavik, õnneks see pidavat olema normaalne. Kõht on lõpuks ometi korda läinud, mis on hetkel peamine.


PÄEV 4

Järjekordne kohutav öö. Palatikaaslane sai ööks endale unerohtu, mis tähendas seda, et tema oli sügavas unes ja norskas meeletult tunde ja tunde. Otsustasin kasutada kõrvaklappe ja vaadata mingit kahe tunnist filmi, et ÄKKI kui film lõppeb siis on vaikus aga ei. Hommikuks oli palavik kadunud, enesetunne oli mul hea ning ootasin põnevusega koju saamist. Kell 11 käisin ära ultrahelis, kus öeldi mulle, et kõik on ilus nagu raamatus- milline kompliment!
Kella 12neks olid mul kotid pakitud ja ma olin nii õnnelik, et lõpuks saan ma koju.
Järgmine arsti visiit on veebruari alguses, siis saan teada, mis mul tegelikult viga on. Senikaua pean ma tegema läbi antibiootikumide kuuri ja rahulik olema. Tartu haiglat kiidaksin ma taevani just personali pärast, kõik olid väga lahked ja rõõmsameelsed ning tundsin end tänu neile palju mugavamalt. Kogemus oli huvitav aga enam ma seda korrata ei sooviks. :)

3 kommentaari

  1. Armas Anett!
    Miks sa üldse sinna uuringutele läksid, mis pôhjusel? Vabandust, kui olen kahe silma vahele jätnud

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei!
      Arst soovitas mulle uuringuid, kuna pikalt olen vaevelnud seedeprobleemide käes, ning piimatoodete ära jätmine mind väga aidanud kahjuks pole. :(

      Kustuta
  2. Kas sa otsid sõbrannasid ka?

    VastaKustuta